Just nii, olen teenusetestija. Teen seda sellepärast, et see meeldib mulle ja mul on tekkinud tihtipeale küsimus, miks on mõnes poes teenindus hea, teises aga halb. Ma saan väga palju uut teada, kuna külastan ja suhtlen kaupluste ja teenusepakkujatega, kellega ma muidu kokku ei puutuks. Sageli ei ole mul küll kuigi palju aega ja siis teen ma seda vaid juhuti.

Kuid kuidas teenusetestimine üldse käib? Enamasti saan ma projektide kohta teavet, kui külastan Globise e-turgu. Sealt näen kõigepealt, milliseid töid minu piirkonnas pakutakse. Kuid ma võin vaadata ka kaugemaid paiku, kui ma olen näiteks reisil ja tahan ka seal tööd teha. Kui minule sobiv on töö olemas ja ma vastan etteantud tingimustele, kandideerin sellele tööle. Ma loen töö kirjeldust alati väga täpselt, et hiljem üllatusi ei tekiks.

Kahjuks ei anta aga alati nõusolekut. Sageli on teised teenusetestijad kiiremad ja sobivad töö jaoks paremini. Alguses antakse ka pigem lihtsamaid töid. Kuid kui ennast heast küljest näidata, saab ka rohkem tööd. Pärast igat tööd antakse sellele ka hinnang. Minu hinne on üle 90%, mis on üpris hea.

Kui ma saan töö tegemiseks nõusoleku, saan alati ka lisainformatsiooni. Ma näen kriteeriume, mille järgi pean testi hindama. Antakse ka täpsemad kirjeldused, kuidas midagi teha. Enamasti on aga teemad sarnased ja teenusetestija on nendega juba tuttav. Olulisel kohal on teenindus ja nõustamine. Tähtis on ka see, et testimise ajal tuleb oma soovid esitada ja küsimustele vastata lühidalt. Enamasti peavad ju müüjad ja teenindajad näitama, kuidas nad klientidega käituvad.

Seejärel leian ma töö jaoks järgmistel päevadel mõne sobiva aja. Mõnikord tuleb tegutseda kiiresti, mõnikord ei tohi testi teha näiteks nädalavahetusel. Küsitlus- ja teabelehe vaatan ma enne tähelepanelikult läbi ja võtan väljaprindituna ka kaasa. Kuid seda ei tohi mitte keegi näha. See on mul siis alati taskus, või jätan oma autosse.

Kui testimine algab, olen pisut ärevil. Tegelikult ei ole asi üldse nii hull, sest teenusetestijana olen ma tegelikult täiesti tavaline klient. Ma lähen planeeritud kauplusesse ja vaatan kõigepealt ringi – nagu tavaline klient. Ma jälgin ka seda, kas mind tullakse kõnetama ja kas kauplus on puhas ja korras. Kui ükski töötaja aktiivsust üles ei näita, tuleb mul enamasti ise nõu küsida. Nüüd peab müüja oma oskusi näitama. Ma väljendan oma soovi alati lühidalt. Ülejäänu on müüja kätes, sest tema on ju see, kes müüa tahab. Teenusetestijana jälgin ma siis, mida ta küsib ja kuidas ta midagi välja pakub. Selle, kas müüja on müümisest huvitatud, näeb tõepoolest üsna kiiresti ära. Ma olen juba üsna palju kogenud: jalanõud, rõivad, prillid, ehted, kellad, arvutid, mööbel, rulood, pesumasinad, autod jne.

Enamast asi nõuandmisega lõppebki. Ütlen siis, et pean veel järele mõtlema või asja oma kaasaga läbi arutama. Mõnikord pean ma midagi ka ostma – midagi väikest tõendusmaterjaliks või siis tõesti mõne toote, mille kohta mulle nõu anti. Kui pean toote ostma, siis sageli pean ma selle ka kohe tagastama. Sel juhul pean järgima ka tagastusprotsessi. See sujub tavaliselt tõrgeteta, kuid sageli antakse raha asemel tagasi kinkekaart. Kuid mis iganes ka ei juhtuks, teenusetestija end ei paljasta. Ma saadan kinkekaardi tähitud kirjaga Globisele ja saan raha tagasi.

Kui töö on tehtud, täidan veebis küsitluslehe. Teen seda võimalikult kiiresti, kui muljed on veel värsked. Mõnikord nõutakse kommentaare või peab need lisama, kuna kõik ei kulgenud plaanipäraselt. Ma teen ostudokumentidest pildid ja laadin need koos küsitluslehega üles.

Mõnikord küsivad Globise kvaliteedijuhid veel mõne küsimuse. Annan siis lühidalt oma vastused. Enamasti on sellega minu ülesanne ka täidetud. Seejärel saan veebis esitada oma arve või kuluhüvitise taotluse. Raha kantakse tavaliselt üle siis, kui tellija on oma tulemused kätte saanud. Ka temal on mõnikord lisaküsimusi, kuid seda juhtub harva.

Ja kui töö on tehtud, olen ma jälle midagi juurde õppinud. Teenusetestija kogeb alati midagi huvitavat ja ebatavalist. Ja juba hakkangi endale otsima järgmist tööd.